On põhjust tänuga meenutada tõlkija Elvi Lumetit, kes on meile poole sajandi jooksul vahendanud märkimisväärse hulga norra kirjandust ja kultuuri.
Võib öelda, et kõik algas ja lõppes Fridtjof Nanseniga. Keemiainsenerina töötanud Elvi Lumet sattus lugema tema elulugu ning see äratas põletava huvi rahva vastu, kelle hulgast oli pärit niisugune suurmees. Selleks, et Norrat ja sealset kultuuri tundma õppida, tundus vajalik omandada ka norra keel. 1965. aastal õnnestus Elvi Lumetil imekombel käia esimest korda Norras ning seejärel hankis abikaasa Tõnu Lumet Moskvast mahuka norra-vene sõnastiku. Esimese tõlkena ilmus 1970. aastal Anne-Catherine Vestly lasteraamat „Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto“.
Sealt edasi ilmusid 1974. aastal Thor Heyerdali „Ra” ja eesti lugejaid lummanud Sigrid Undseti ajaloolised romaanid, eelkõige muidugi „Kristiina Lauritsatütre” triloogia, mille tõlkimine eeldas mõistagi Norra varajase ajaloo tundma õppimist ning eesti keele murdesõnavarasse kaevumist, et ajaloolist õhustikku usutavamas keeles edasi anda. Niisama kaalukas töö oli ajaloolise „Olav Audunipoja“ tetraloogia tõlkimine (1994‒1995).
Elvi Lumet ütles intervjuus „Sirbile” 2008. aastal:
„Kui olin ainult kümme raamatut tõlkinud, andis Norra kuningas mulle 1992. aastal selle eest Püha Olavi medali. See tundus mulle nii väärikas ja tähtis autasu, et pidasin seda avansiks, et pean selle alles ära teenima ja palju rohkem tõlkima.”
Põhitöölt pensionile jäänud Elvi Lumet pühenduski norra kirjandusele ning tõlkis veel palju rohkem: ilmusid Knut Hamsuni, Cora Sandeli, Linn Ullmanni, Herbjørg Wassmo, Ketil Bjørnstadi, Anne B. Ragde ja mitmete teiste autorite romaanid, lisaks mahukad elulooraamatud kuulsatest norrakatest: Hamsunist, Undsetist, Nansenist ja Munchist, samuti hulk Anne-Catherine Vestly lasteraamatuid – kokku rohkem kui poolsada tõlget. Lisaks tutvustas Elvi Lumet Norrat ja norra kirjandust raamatukogukohtumistel ja loengutes ning andis oma panuse Põhjamaade luulefestivalide tõlkekavadesse.
Veel mitmel korral õnnestus tal külastada oma hingekodumaad Norrat. Elvi Lumet pidas ühendust mitmete norra autoritega ning pidas väga oluliseks sõprust ja tööalast sidet norra kolleegi ja eesti kirjanduse tõlkija Turid Farbregdiga.
Koos Turid Farbregdi ning alles äsja liiga aegsasti meie seast ära kutsutud tõlkija ja Eesti ja Põhjamaade kultuurikoostöö vedaja Eha Vainuga külastasime Elvi Lumetit Merivälja hooldekodus 2019. aasta detsembris Elvi sünnipäeval. Ta hakkas krapsakalt juttu ajama, aga oli selge, et aeg kulgeb tema jaoks juba hoopis teisiti, kui ta küsis, kas Fridtjof Nansen ikka elab veel. Kui ta kuulis, et kahjuks on Nansen ammu juba surnud, ohkas ta: „Mõelda, et tema ka. Ta oli ometi nii ilus ja võimas mees.”
Nüüdki tahaks ohata: „Mõelda, et Elvi Lumet ka. Ta oli ometi nii uskumatult visa ja töökas. Kasvult väike ja loomult üdini tagasihoidlik, aga kui suuri asju ta julges ette võtta ja lõpuni viia.”
Elvi Lumet kahetses vahel, et hakkas tõlkima nii hilja. Ent tasus siiski tegelda enne keemiaga, et hiljem mõista ka norra keele ilusasse eesti keelde ümberpanemise keemiat. Ja see ülekanne toimis Elvi Lumeti tõlgetes, nagu see keemia puhul just nimelt on – teadusliku täpsusega, aga siiski natuke nagu võluvärk.
Veronika Kivisilla järelehüüdega ühineb Eesti Kirjanike Liit.